Eesti keeles allpool

The Quiet of Islands as a Soundscape in itself

Tüüne-Kristin Vaikla

Justin Armstrong is a Canadian cultural anthropologist and writer based in Boston. His work explores the intersection of sound, landscape and everyday life. He teaches writing and anthropology at Wellesley College in the United States. Routledge has recently published his newest book, “Anthropology, Islands, and the Search for Meaning in the Anthropocene”.

You arrived in Kärdla on January, 1 from the United States. How was the trip from Boston to Hiiumaa that started last year?

Justin: It was a bit strange to travel during the switch from 2023 to 2024, but it was also kind of festive and quite calm. It was a long trip with three flights, but I had the plane from Tallinn all to myself. It’s probably the closest I’ll ever get to having a private jet. By the time I got to Hiiumaa, I was pretty tired and cold. KORDON was such a warm beacon out at the edge of the town. It was the perfect landing place.

You have written numerous articles and published books on your research in the remote island communities of the North Atlantic, including Iceland, the Faroe Islands and Newfoundland. How would you reflect on the uniqueness of islands, what interests you the most, and how do you actually work with places and people around you?

Yes, there’s something about the North Atlantic that keeps pulling me and my research back. In some ways that pull revolves around an unanswerable question. Islands are important locations for my work as a cultural anthropologist; they offer a window into a world that is both part and apart from the everyday cultural flows of the mainland. Islands are always full of compelling people, places and things, and they have been a minor obsession of mine since I was a child. Sometimes I think it comes from seeking the counterpoint to my early childhood spent in the landlocked prairies of Canada.

Islands are unique because they present a microcosm of culture and ecology. In these places culture is largely formed by the inescapable facts of geography. What interests me the most is the small differences between island and mainland culture, everything from food to language to architecture has a special island form. It’s fascinating to learn about the origins of these cultural shifts. One of the elements that I’m particularly interested in on islands is the accumulation of material culture. I’m endlessly fascinated by how objects like cars and buildings pile up in layers in these places, making for an almost geological cross section of time and culture on the island.

As any anthropologist would do, I work to become a constant (but unobtrusive) presence in the everyday life of the island. Sometimes that means painting houses, helping to haul lobster traps, or just spending time talking to people and learning about what they see as important. I also spend a lot of time observing and interacting with the non-human aspects of an island: the landscape, animals, objects and sounds. I’ve been collecting island sounds for many years now and incorporating them into music projects I’m working on.

You have been part of the Fogo Island artist residency program for several years. Could you describe your project of spatial intervention there?

I got involved in the Fogo Island project through a workshop called Outport Interiors that brought together 16 artists, designers, architects and researchers from around the world to develop ideas for a culturally resonant interior space for the Fogo Island Inn, which was still in the planning stages at that point. After that initial 3 week residency, I went back several times to work on a sound project that brought the cultural soundscape of the island into the interior of the Inn. That project, along with a few experimental endeavors (lighting design, illustration and writing), worked to make the cultural forms found across the island into something portable, approachable and relatable to the local community, as well as guests at the Inn. My intervention in this space was definitely embedded in repurposing soundscapes. Ultimately, the sound pieces became the music for the elevator and the hold music for the telephone system.[1]

You started researching graffiti during your Master's studies in anthropology. Later you continued researching abandoned places. Is there any connection between these topics or what led you to continue from one research topic to the next. Could you expand these experiences, please?

When I started graduate school in anthropology, I wanted to study how and why street artists working in London and New York City used their work to redefine space as a public good, as well as how their practices, in many ways, circumvented the gallery system that maintains so many barriers for both artists and audiences. When I started the PhD two years later, I became interested in how and why human settlements become abandoned, and how those spaces can be ‘read’ in the absence of the people who made them. How, for example, is it possible to do an archeology of Now? What kind of sense of place can be drawn from the people, places, and things that remain?

These topics are connected through their focus on places that remain mostly hidden just below the surface of everyday life. They both also reflect a certain kind of anthropological critique of capitalism’s use and abuse of place. The PhD formed the basis for my continued work on islands, as well as a more recent project on the completely abandoned Hornstrandir Peninsula in far northwest Iceland, where I spent time retracing a series of walking routes that would have been used by local people for hundreds of years before the region was deserted in the 1950s. As someone who studies both ghost towns and remote islands, I often find myself in pretty isolated, lonely places. At times this isolation can lead to a powerful sense of loneliness, which is something that I learned to channel and interrogate. My emotional state became a kind of anthropological ‘data’ unto itself.

In the end, I’m really searching for some kind of understanding of the cultural meaning of abandonment and isolation, asking what this condition tells us about our relationship to one another and to the places that we inhabit. I’m always fascinated by the people who end up staying in these places, either by choice or circumstance. Oftentimes they tell me that they value independence from larger societal structures, and/or that they have a sense of duty to the place itself. In many ways, they view themselves as guardians and curators of a vanishing way of life.

The only guest who has visited you in KORDON artist residency is the fox. You are working on a written project “documenting the unique resonance of the more-than-human elements of islands. This exploration examines the agency of places and objects as conduits to meaning-making and understanding.” In KORDON you are dealing again with sounds. What inspires you here? How much time do you usually need to adapt and understand the space a bit more?

Yes, the fox was a lovely guest! I also got to know the birds, the wind, the sea and the snow, as well as the building itself, quite well. In terms of how long it takes me to get embedded and begin to understand a place, I think it depends on my goals for a visit to a certain location. If I’m there to meet people and hear their stories, I think after a week or so (especially in a village or on a small island) I have a pretty good sense of the cultural framework, but I don’t know if we can ever really understand a place, even our own places always hold hidden worlds that we can’t easily access.

I always bring a stripped-down sound studio with me when I travel to be able to sketch out ideas and process the sounds that I collect. The sound work I do is often an echo of the writing projects I’m working on. At KORDON I was building out some sounds that I collected on Hiiumaa, but mostly I was using recordings from the very remote Shetland island of Foula, where I spent November. I’m really interested in how changing the context of sounds changes their meaning. I like to consider how moving a sound out of its native habitat and recombining it with other sounds in new patterns both preserves and changes its meaning.

Interestingly, what I found most inspirational at KORDON and on Hiiumaa was the relative absence of sound. To be with silence is an honor and privilege, and it’s not something that we find very often these days. The quiet of islands is a soundscape in itself, and it’s a feature I want to continue to explore. I’d be very interested in experiencing the summer soundscape of Hiiumaa in contrast to the wintery one I was just embedded in. I think quiet is certainly a more-than-human element of place that deserves our attention.

Saarte vaikus kui omaette helimaastik

Tüüne-Kristin Vaikla

Justin Armstrong on Kanadast pärit kultuuriantropoloog ja kirjanik, kes elab ja töötab Bostonis. Ta uurib heli, maastiku ja igapäevaelu kokkupuutepunkte. Justin õpetab kirjutamist ja antropoloogiat Wellesley kolledžis Ameerika Ühendriikides. Kirjastus Routledge avaldas hiljuti Justin Armstrongi uusima raamatu  “Anthropology, Islands, and the Search for Meaning in the Anthropocene” (Antropoloogia, saared ja antropotseeni mötestamine).

Sa saabusid Kärdlasse 1. jaanuaril Bostonist. Kuidas möödunud aastal alguse saanud reis Ameerikast Hiiumaale kulges?

Justin: Veidi kummaline oli reisida just aastavahetuse 2023/2024 ajal, aga samas oli ka kuidagi pidulik ja samas üsna rahulik tunne. See oli pikk reis kahe ümberistumisega, kuid Tallinnast Kärdlasse oli mul täiesti omaette lend. See kogemus on ilmselt kõige lähemal eralennukiga lendamisele. Selleks ajaks, kui ma Hiiumaale jõudsin, olin üsna väsinud ja läbi külmunud. KORDON oli selline soe koht linnakese servas, ideaalne maandumiskoht.

Oled kirjutanud arvukalt artikleid ja publitseerinud raamatuid oma uurimistööst Põhja-Atlandi kaugete saarekogukondade juures, sealhulgas Islandil, Fääri saartel ja Newfoundlandil. Kuidas peegeldad saarte omapära, mis sind kõige enam huvitab ning kuidas sa tegelikult töötad end ümbritsevate paikade ja inimeste keskel?

Jah, Atlandi ookeani põhjaosas on midagi, mis tõmbab mind uurimistööga ikka ja jälle tagasi. Mõnes mõttes keerleb see tõmme vastuseta küsimuse ümber, millegi ümber, mis pidevalt mu mõtteid ja kirjutamist köidab. Saared on minu kui kultuuriantropoloogi  jaoks olulised kohad; need paotavad akent maailma, mis on osa mandri igapäevastest kultuurivoogudest, olles samas ka iseseisvad. Saartel on alati veetlevaid inimesi, kohti ja asju ning on seetõttu olnud mulle omamoodi kinnisideeks juba lapsest saati. Mulle tundub, et otsin jätkuvalt midagi vastukaaluks oma lapsepõlvele, mis möödus Kanada sisemaa preeriates.

Saared on ainulaadsed, kuna kujutavad endast kultuuri ja ökoloogia mikrokosmost. Kohalik kultuur on tugevalt mõjutatud geograafilistest iseärasustest. Mind huvitavad pigem saare- ja mandrikultuuri väikesed erinevused, kõigel ­– toidust keeleni ja arhitektuurini – on eriline saareline vorm. Nende kultuuriliste muutuste päritolu on põnev avastada. Üks elemente, mis mind saartel eriti huvitab, on materiaalse kultuuri kuhjumine. Olen lummatud, kuidas objektid, näiteks majad ja autod, kuhjuvad nendes kohtades kihtidena, luues peaaegu geoloogilise läbilõike aja kulgemisest ja kultuurist saarel. Nagu iga antropoloog, töötan ka mina selle nimel, et saada sundimatuks (kuid pealetükkimatuks) osaks saare igapäevaelus. See võib tähendada majade värvimist, homaaripüüniste vedamist või lihtsalt aega inimestega rääkimiseks ja nende jaoks oluliste asjade ära õppimist. Samuti võtan alati aega saare mitte-inimeselike aspektide – maastiku, loomade, objektide ja helide – vaatlemiseks ja nendega suhtlemiseks. Olen juba aastaid kogunud saarte helisid ja lisanud neid muusikaprojektidesse, mille kallal töötan.

Oled mitu aastat osalenud Fogo saare kunstiresidentuuri programmis. Kas kirjeldaksid oma sealset ruumilise sekkumise projekti?

Osalesin Fogo saare töötoas Outport Interiors, mis tõi saarele kokku 16 kunstnikku, disainerit, arhitekti ja teadlast kogu maailmast, et arendada kultuuriliselt resonantseid ideid veel poolelioleva Fogo saare residentuuriruumi loomiseks. Pärast esialgset 3-nädalast residentuuri olen pöördunud sinna mitmeid kordi tagasi, et jätkata tööd sama kultuurilise helimaastiku ruumiprojekti kallal. Oma projektis – koos mõningate eksperimentaalsete katsetusega (nagu valgusdisain, illustratsioon ja kirjutamine) – töötasin selle nimel, et muuta saarel leiduvad kultuurivormid ülekantavaks, mõistetavaks ja seostatavaks nii kohalikule kogukonnale kui ka külalistele. Minu ruumilise sekkumise eesmärk oli olemasolevate helimaastike ümbermõtestamine. Lõpptulemusena moodustus heliklippidest sealse lifti taustaheli ja telefonikõnede ootemuusika.[1]

Sa hakkasid graffitit uurima antropoloogia magistriõpingute ajal. Hiljem jätkasid hüljatud kohtade uurimist. Kas nimetatud teemadel on mingi otsene seos, mis pani sind ühelt uurimisteemalt teisele jätkama ja kas võiksid tagasivaatavalt neid kogemusi jagada?

Kui ma alustasin antropoloogia õpinguid magistrantuuris, tahtsin uurida, kuidas ja miks Londonis ja New Yorgis tegutsevad tänavakunstnikud kasutasid oma töömeetodit, et defineerida ruumi kui avaliku hüve, ning kuidas nende praktikad mitmel moel kõrvale hiilisid galeriisüsteemist, kus peitub palju tõkkeid nii kunstnike kui ka publiku jaoks. Kui alustasin kaks aastat hiljem doktoritööga, hakkas mind huvitama, kuidas ja miks inimasulad hüljatakse ja kuidas neid ruume saab "lugeda" ilma inimesteta, kes need on asustanud. Kuidas on näiteks võimalik teha “nüüdisaja” arheoloogiat? Millise kohatunde saab ammutada allesjäänud inimestest, kohtadest ja asjadest? Neid teemasid seob keskendumine argipäeva varjatud pinnavirvendustele. Mõlemad peegeldavad ka teatavat antropoloogilist kriitikat kapitalismiajastul kohakasutuse ja -kuritarvitamise osas.

Minu doktoritöö kasvas välja saartel töötamisest, samuti hilisemast projektist mahajäetud Hornstrandiri poolsaarel kaugel Loode-Islandil, kus mu aeg kulus teeradade mustri kaardistamiseks, mida kohalikud inimesed on kasutanud sadu aastaid enne piirkonna inimtühjaks jäämist 1950.-ndatel. Uurides nii kummituslinnu kui ka kaugeid saari, leian end tihti üsna eraldatud ja üksildastest kohtadest. Mõnikord võib see eraldatus viia võimsa üksindustundeni, mida õppisin kanaliseerima ja kuulama. Minu emotsionaalne seisund muutus omamoodi antropoloogiliseks "andmestikuks".

Kokkuvõttes püüan mõista hülgamise ja eraldatuse kultuurilisest tähendust, ja küsida, kuidas tekkinud olukorras suhestuvad omavahel inimesed ja paigad, kus me elame. Olen lummatud inimestest, kes jäävad nendesse kohtadesse, kas oma valiku või siis asjaolude tõttu. Sageli ütlevad nad mulle, et nad hindavad sõltumatust suurematest ühiskondlikest struktuuridest ja/või, et neil on kohusetunne koha kui sellise ees. Paljuski peavad nad end hääbuva eluviisi eestkostjaks ja kuraatoriks.

Ainus külaline, kes on sind siin residentuuris külastas, on rebane. Sa töötad käsikirja kallal, “mis dokumenteerib saarte enam-kui-inimesest koosnevate elementide ainulaadset kõla. See uurimus tegeleb kohtade ja esemete kui tähendusloome vahendamisega”. KORDONIS on sul taas tegemist helidega. Mis sind siin inspireerib? Kui palju aega kulub sul tavaliselt kohanemiseks ja ruumi paremaks mõistmiseks?

Jah, rebane oli armas külaline! Päris hästi õppisin tundma ka linde, tuult, merd ja lund, aga ka hoonet ennast. Arvan, et see, kui kaua mul kulub manustamiseks ja kohast mõistmiseks, sõltub minu eesmärkidest teatud asukohta külastada. Kui ma olen inimestega kohtumas ja nende lugusid kuulmas, siis arvan, et umbes nädala pärast (eriti külas või väikesel saarel) tunnen kultuuriraamistikku päris hästi, aga ma ei tea, kas on võimalik saada kohast kunagi päriselt aru, isegi meie endi kohtades on alati peidus maailm, kuhu ei pääse lihtsalt ligi.

Reisile minnes võtan alati kaasa lihtsustatud helistuudio, et visandada ideid ja töödelda kogutud helisid. Minu helitöö on sageli kaja käsikirjadest, millega parajasti töötan. Kordonis ehitasin üles mõningaid Hiiumaal kogutud helid, kuid enamasti kasutasin salvestusi väga kaugelt Shetlandi saarelt Foulalt, kus veetsin terve novembri. Mind köidab tegelikult, kuidas helide konteksti muutmine muudab nende tähendust. Mulle meeldib mõelda, kuidas heli loomulikust elupaigast välja tõstmine ja teiste helidega kombineerimine uutes mustrites säilitab ja muudab selle tähendust.

Huvitaval kombel oli minu jaoks KORDONis ja Hiiumaal kõige inspireerivam heli suhteline puudumine. Vaikuses olemine on au ja privileeg ning see on miski, mida me tänapäeval just sageli ei kohta. Saarte vaikus on omaette helimaastik ja see on iseärasus, mida tahan edasi uurida. Mulle meeldiks kogeda Hiiumaa suvist helimaastikku, vastupidiselt talvisele helipildile, millesse ma äsja sukeldusin. Minu meelest on vaikne koht kindlasti enam-kui-inimeselik element, mis väärib tähelepanu.

[1] https://wyomings.bandcamp.com/album/music-for-elevators